Praegu juba teist päeva Bailan Beachil, see on saare lõunatipus ja on vaikne paik- puhkamiseks ideaalne.
Eile sai otsustatud et läheme kalale ja ka snorgeldama, alguses pidasime paremaks et võtame reisibüroost sellise päevase või ka veits lühema tripi. Kogemata sattusime sadamasse ja seal selgus et on võimalik võtta endale privaatpaat mis viib meid erinevatele saartele, saame kalastada, snorgeldada, pakub süüa ja ka püütud Kalad grillib ära. Hind sellele paadile oli ka päris mõistlik.
Juba tänane homsmik hakkas kurjakuulutavalt, ilm oli sompus, sads vahetpidamata vihma ja ka elektrikatkestusi oli päris mitu korda. Proua Linde küll arvas et ehk oleks parem mitte minna aga kuna oli makstud siis ikkagi läksime. Kui juba merel olme sain aru et midagi head siit ei tule- lapsed külmetasid, vihma aina kallas ja paadiuberik hüppas lainelt lainele ning oli ime et ta pooleks ei murdunud. Peale ligi tunnist sõitu jõudsime ühe saare lähedusse ja sinna visatigi ankur sisse. Ilm oli ka selleks ajaks paremaks läinud aga laine oli ikka väga kõrge nii et kõigutas ikka mehemoodi. Siis selgus ka tõsiasi et meie mamma põeb raskekujulist merehaigust. Lühidalt siis niipalju vaid et Nevel oksendas mitu korda üle paadi ääre- paadimehed pöörasid pilgu viisakalt mujale, mina olin nõutu aga poisid olid tublid nad naersid ja kilkasid ning häälitsesid koos emmega, pidid aitama oksendada. See oli huvitav et kuhu Nevel suutäie poetas, sealt hakkas kala tulema. Kokkuvõttes saime kolmandik ämbrit kala ja kusjuures väga huvitavaid ja erivärvilisi kalu. Pikalt me muidugi polnu, väljanägemise järgi hakkas lastemamma kohe saba andma. Kihutasimegi siis laste protesti saatel sadamasse tagasi. Huvitav on vaid see et lainetus oli tõesti suur aga lastel merehaigust mitte grammigi.
Eile sai otsustatud et läheme kalale ja ka snorgeldama, alguses pidasime paremaks et võtame reisibüroost sellise päevase või ka veits lühema tripi. Kogemata sattusime sadamasse ja seal selgus et on võimalik võtta endale privaatpaat mis viib meid erinevatele saartele, saame kalastada, snorgeldada, pakub süüa ja ka püütud Kalad grillib ära. Hind sellele paadile oli ka päris mõistlik.
Juba tänane homsmik hakkas kurjakuulutavalt, ilm oli sompus, sads vahetpidamata vihma ja ka elektrikatkestusi oli päris mitu korda. Proua Linde küll arvas et ehk oleks parem mitte minna aga kuna oli makstud siis ikkagi läksime. Kui juba merel olme sain aru et midagi head siit ei tule- lapsed külmetasid, vihma aina kallas ja paadiuberik hüppas lainelt lainele ning oli ime et ta pooleks ei murdunud. Peale ligi tunnist sõitu jõudsime ühe saare lähedusse ja sinna visatigi ankur sisse. Ilm oli ka selleks ajaks paremaks läinud aga laine oli ikka väga kõrge nii et kõigutas ikka mehemoodi. Siis selgus ka tõsiasi et meie mamma põeb raskekujulist merehaigust. Lühidalt siis niipalju vaid et Nevel oksendas mitu korda üle paadi ääre- paadimehed pöörasid pilgu viisakalt mujale, mina olin nõutu aga poisid olid tublid nad naersid ja kilkasid ning häälitsesid koos emmega, pidid aitama oksendada. See oli huvitav et kuhu Nevel suutäie poetas, sealt hakkas kala tulema. Kokkuvõttes saime kolmandik ämbrit kala ja kusjuures väga huvitavaid ja erivärvilisi kalu. Pikalt me muidugi polnu, väljanägemise järgi hakkas lastemamma kohe saba andma. Kihutasimegi siis laste protesti saatel sadamasse tagasi. Huvitav on vaid see et lainetus oli tõesti suur aga lastel merehaigust mitte grammigi.
